Mis on psühhoanalüüs?
Pildil: Sigmund Freudi kuulus psühhoanalüütiline diivan – Freudi muuseum Londonis
Dace Cerava, MD, psühhoanalüütik
Psühhoanalüüs on kõige sügavam ja intensiivsem psühhoteraapia meetod. See sobib inimestele, kes tunnevad tõelist huvi oma sisemaailma ja selle konfliktide vastu, inimestele, kes kannatavad neurootiliste sümptomite või iseloomuhäirete all, inimestele, kes on valmis ennast mõistma ja võib-olla ka muutma. Psühhoanalüüsi rajaja on Sigmund Freud, kuid alates Freudi aegadest (umbes 100 aasta jooksul) on psühhoanalüütilisi teooriaid täiendatud, muudetud ja edasi arendatud erinevates suundades.
Kokkuvõttes valib iga psühhoanalüütik need teooriad, mis sobivad kõige paremini tema isiksusele ja mis seega aitavad teda kõige rohkem tema töös patsientidega. Psühhoanalüüs uurib alateadvust, teadvust, ajendeid, konflikte, tundeid, psüühilise kaitse mehhanisme, unenägusid ning inimese suhteid teiste ja iseendaga.
Psühhoanalüüsis kannab patsient olevikku oma tundeid, mõtteid ja lootusi, mis tegelikult kuuluvad tema suhetesse minevikus (suhted ema, isa ja teiste oluliste inimestega), kuid patsient eeldab teadlikult, et need on tekkinud spontaanselt suhetes analüütikuga. Seda protsessi nimetatakse transferentsneuroosiks. Transferentsi analüüsitakse ja selle tõlgendamine on ravi oluline osa.Psühhoanalüüs on nii patsiendi kui ka terapeudi jaoks keeruline protsess. Patsient peab olema valmis taluma võimalikku pettumust (frustratsiooni), kui ta mõistab, et tulemust, rahulolu ei ole lihtne saavutada.
Kvalifitseeritud psühhoanalüütiku oluliseks töövahendiks on tema enda tunded patsiendi suhtes, mida nimetatakse vastastransferentsiks. Ülekande neuroosi ja vastastransferentsi kasutamine võimaldab teraapias taasluua selliseid suhteid, mis patsiendil on tavaliselt tegelikus elus olnud, ja neid sümboolselt läbi elada ehk uuesti kogeda.
Klassikaline psühhoanalüüs kestab praktikas mitu aastat, see koosneb tavaliselt 45-minutilistest seanssidest, mis toimuvad neli korda nädalas.
Patsient lamab diivanil ja psühhoanalüütik istub toolil patsiendi pea taga, väljaspool tema vaatevälja. Füüsiline kontakt on vastuvõetamatu. Patsient assotsieerub vabalt (laseb mõtetel libiseda ühest mõttest teise) elusündmuste ja suhete üle. Patsient jagab oma mälestusi, emotsionaalseid kogemusi ja fantaasiaid oma analüütikuga, et mõnikord jutustada unenägusid või väljendada tundeid suhetes psühhoanalüütikuga. Terapeut kuulab, küsib küsimusi, kogub teavet, jälgib oma tundeid, mõtleb ja kui õige aeg on käes, tõlgendab.
Patsient ja terapeut on mõlemad uurijad. Selle tulemusena saab patsient järk-järgult parema enesemõistmise ja oma suhete parema mõistmise. Ta saab elada täisväärtuslikku, tervislikku ja loomingulisemat elu ning lõpuks ei vaja ta enam psühhoanalüütikut.
Psühhoteraapia ja psühhoanalüüs Lätis on tasuline teenus. Kui keegi soovib seda tüüpi teraapiat ette võtta ja kasutada seda enesearengu võimalust, peab ta olema väga motiveeritud.
Teaduslikud uuringud näitavad selgelt, et psühhoteraapia on rahaliselt tasuv, sest pärast pikaajalist ravi haigestuvad inimesed harvemini ja peavad harvemini käima teiste arstide juures. Tavaliselt arenevad patsiendid ka professionaalselt, teenivad paremat elatist ja loovad stabiilseid suhteid, mis on ka majanduslikult tulus.
Rahvusvaheline Psühhoanalüütiline Assotsiatsioon (IPA) on kehtestanud psühhoanalüüsi jaoks kõrged koolitusstandardid kõigis maailma riikides ning jälgib tähelepanelikult IPA poolt heakskiidetud instituutide koolitusprogrammi ja tulemusi. Psühhoanalüütikuks saamiseks peab arst (tavaliselt psühhiaater või psühhoterapeut) või psühholoog (tavaliselt kliiniline psühholoog, MA) läbima vähemalt nelja-aastase koolituse IPA tunnustatud instituudis. See kvalifikatsioon peab sisaldama: a) isiklikku psühhoanalüüsi koolitust, b) osalemist teoreetilistel ja tehnilistel seminaridel ning c) psühhoanalüütilist tööd patsientidega, mitme aasta jooksul iga patsiendiga, koolitusanalüütikute juhendamisel.
