Laste ja noorukite psühhoanalüüs

Pildil: lapse joonistus Melanie Kleini arhiivist, Melanie Klein Trust

Silvija Lejniece, MD, psühhoanalüütik

Laste psühhoanalüüsi rajaja on Anna Freud (1895-1982), esimese Austria psühhoanalüütiku Sigmund Freudi tütar. 1920-ndatel aastatel andsid Anna Freud ja Melanie Klein (1882-1960) ainulaadse panuse lasteanalüüsi teaduslikusse uurimisse ja töötasid välja laste psühhoanalüüsi teooria põhimõtted.

Laste ja täiskasvanute analüüsi põhimõtted on samad, välja arvatud see, et lapsed ei tule iseseisvalt teraapiasse, vaid neid viivad sinna vanemad. Analüütikute koostöö vanematega on laste analüüsis hädavajalik, sest vanemad on oma laste sisemise ja välise elu põhielement.

Koostöös lastega tuleb arvestada laste vaimset arengut, samuti lapse vanust, suhteid vanematega ja vanemate peremudelit. Oluline on ka vanemate vaimne patoloogia, mis võib avalduda lapse sisemaailmas.

Nagu täiskasvanute maailmas kasutatakse keelt suhtlemiseks, on lapse maailmas omad väljendusviisid – mängimine, joonistamine ja sümboolsed sõnumid, mis on suhtlemisel suurema kaaluga kui keel.

Mängimine on üks laste peamisi tegevusi. Mängimine on kõigi riikide laste jaoks tavaline ja see on eksisteerinud kõikidel aegadel. Keegi ei õpeta lapsi mängima; nad teevad seda spontaanselt ja rõõmuga, ilma mingi ettemääratud eesmärgita.

Analüütiku ülesanne on mõista lapse mängu sisemist mõtet, isegi kui see tundub alguses ebaselge. Kõiki lapse tegevusi ei tohiks vaadelda ainult sellest vaatenurgast, kas nad valmistavad last ette täiskasvanuna elamiseks. Nagu igal lapsepõlve etapil, on ka mängul mingi tähendus inimese elus.

Lapsevanemad vajavad sageli selgitusi lapse käitumise, probleemide ja lapse tegude motiivide kohta. Nad vajavad analüütiku tuge, mõistmist ja abi. Aidates last võib analüütik aidata ka kogu perekonda. Seetõttu on laste ja noorukite analüüs ja sellest saadav abi ja arusaamine märgatavalt mahukam.

Noorukiiga vanuses 11-12 kuni 18-20 on üks olulisemaid etappe inimese vaimses arengus. Intensiivsuse poolest võib noorukiea võrrelda ainult kõige esimeste eluaastatega. Seega on noorukite psühhoanalüüsil eriline ja oluline koht laste ja noorte psühhoemotsionaalse abi valdkonnas. Kuigi noorukite analüüsil on palju ühist laste ja täiskasvanute analüüsiga, ei ole see siiski ei täiskasvanute ega laste analüüs.

Füüsilised muutused noorukieas on ilmsed. Vaimsed muutused ei pruugi alati olla nähtavad, kuid need on sama olulised. Nooruki mõistus peab toime tulema nii sisemiste ülesannetega, nagu enda füüsiliste muutuste aktsepteerimine, naise või mehe isikliku identiteedi tekkimine, kui ka väliste ülesannetega nagu uute sotsiaalsete rühmade äratundmine ja valimine, uutesse rühmadesse kuulumine, reageerimine erinevate sotsiaalsete normide endasse integreerimise survele ning suhete arendamise põhimõtete loomine ja mõistmine.

Lapse ja noorukite analüüsi käigus tulevad esile kindlad ideed ja mõisted. Mõned neist võib välja tuua.

• Mõistmine, et alateadlikud soovid ja motiivid on otsustava tähtsusega. Laps või nooruk võib järk-järgult jõuda oma alateadvuse mõistmiseni ja selle mõistmise abil lahendada tekkivaid psühholoogilisi probleeme, kuid selleks on vaja spetsiaalset protseduuri ja professionaalse analüütiku abi.
• Mõistmine, et alati on olemas vastuolulised soovid ja sisemiste vastuolude kandmine on vältimatu. Selle tulemusena väldime tavaliselt mõnede oma soovide ja teatud asjade teadvustamist ja mäletamist. Kuigi see on loomulik või isegi vajalik, võib see viia ka tõsiste eksituste või probleemideni.
• Vanemate arusaam lapse või nooruki varajase kogemuse otsustavast mõjust tema edaspidisele elule ja arengule. Põhilised psüühilised struktuurid arenevad lapse esimeste elukuude ja -aastate jooksul suhetes tegelike vanemate ja teiste sugulastega.
• Ülemineku mõistmine. Lapse tunded, reaktsioonid ja psüühilised dispositsioonid, mis kujunevad esialgu välja tema suhetes kõige lähedasemate inimestega, ei kao edasises elus. Selline kogemus jääb alateadvusesse ja kordub, see omakorda kandub teadvustamata ja muutmata kujul üle arvukatesse teistesse, mingit emotsionaalset tähendust kandvatesse suhetesse. Ülekandmine on inimmeele universaalne omadus; see võib aga muuta meie emotsionaalsed reaktsioonid ja tunded ka ekslikuks ja petlikuks.

Nagu täiskasvanute analüüsis, ei tee ka laste ja noorukite analüütik mingit plaani ega struktuuri seansside (kohtumiste) sisu jaoks ning kui teraapia on pikaajaline, ei sea ta lapse mõtlemise suunale mingeid piire. Terapeutiline protsess hõlmab lapse assotsiatsioonide, mängu, joonistuste, jooksvate kogemuste, suhete ja ülekande analüüsi. Tehniliselt toimub see vastandamise, selgitamise, tõlgendamise ja läbitöötamise teel. Oluline tingimus on seansside regulaarsus. Seansside koht, nagu ka aeg (nädalapäev ja tund, 30-45 minutit), jääb muutumatuks. Sel viisil pakutav turvaline ja püsiv koht võimaldab analüütilistel suhetel areneda ja saavutada hea terapeutiline tulemus.

Analüüsi käigus aitab analüütik lapsel teadvustada, mõista ja aktsepteerida oma tundeid, samuti tuvastada ja mõista alateadlikke konflikte ja ebatervislikke käitumisviise. Selle tulemusena paranevad lapse sümptomid (need võivad hõlmata käitumishäireid, hirme, psühhosomaatilisi häireid, kohanemisraskusi, suhteprobleeme, agressiivset ja destruktiivset käitumist, enesetapumõtteid, söömishäireid ja muud). Lapse- ja noorukianalüütik töötab kaudselt kogu perega. Kui peresuhted muutuvad tervemaks, teevad vanemad paremini koostööd nii omavahel, oma laste ja teiste sugulastega kui ka analüütikuga.

 

Laste ja noorukite psühhoanalüütikud:

Silvija Lejniece – laste ja noorukite psühhoanalüütik

Helen Tartes-Babkina – laste ja noorukite psühhoanalüütik

Indra Upmiņa- laste ja noorukite psühhoanalüütik

Aleksandrs Moškins- laste ja noorukite psühhoterapeut

Viktors Ozoliņš- laste ja noorukite psühhoterapeut